Nikon Imaging | Eesti | Europe

Kuidas pildistada putukaid ja muid pisiloomi?

Meie maailmas elutseb rohkem kui miljon teadaolevat putukaliiki ja paljud neist pisikestest olevustest on otse teie ukse taga õues. Putukad on muuseas lülijalgsed. Putukana liigitamiseks peab tal olema mitmeosaline keha, kuus jalga, kaks tunnalt, liitsilmad ja võivad olla ka tiivad. Muud loomad, nagu ämblikud ja skorpionid, on samuti lülijalgsed, kuid neid ei peeta putukateks. Putukate ja muude pisiloomade pildistamine võib olla väga lõbus. Lähivõtte- või makropildistamisel täiesti uue maailma avastamiseks piisab vaid ühest aiapeost.

Paar kiiret näpunäidet makropildistamise kohta

Lähivõttepildistamise esimene põhireegel on minna objektile lähedale. Putukate pildistamiseks on vaja makroobjektiivi, mis võimaldab objekti väga lähedalt teravustada. Makroobjektiiv (Nikon nimetab neid mikro-NIKKOR objektiivideks) võimaldab pildistada objekte peaaegu elusuuruses.

Kaamera paigalhoidmiseks on tarvis ka statiivi, eriti kui kasutate telefoto objektiivi või pikka säriaega. Kaameraga pildistamiseks statiivil on suurepärane variant kasutada katiku vabastamiseks juhtmepäästikut. Mõni fotograaf teeb veel lisaliigutuse ja lukustab katiku vabastamiseks oma digitaalse üheobjektiivilise peegelkaamera peegli. See vähendab veelgi liikumisvõimalust. Kui teil juhtmepäästikut ei ole, saate selle asemel kasutada kaamera taimerit.

Olenevalt sellest, kui lähedale liigute, saate kaadri täita kogu putuka kehaga või mõne osaga temast, näiteks pea ja tundlad. Olge ettevaatlik, et te nõelata ei saaks!

Putukatel on paeluvad kehad ning üks looduse makropildistamise eesmärkidest on tuua välja kõik putukaelu värvid ja detailid. Hea makropildistamine seab kaamera fookuse putukate silmadele, jalgadele ja kehadele ning nende tillukesele maailmale. Näiteks räägib foto jäädvustamine võrgus istuvast ämblikust palju põnevama loo.

Kompositsiooni juures mängib olulist rolli taustavärv. Kui objekt on tumedat tooni, nagu paljud putukad, tõstab heledam ja fookusest väljas taust loomakese ümbrusest esile ja toob sellele vaataja tähelepanu.

Putuka taustast esiletoomist võimaldab madala teravussügavuse kasutamine. Teravussügavust määratletakse teravustatud objekti ees ja taga oleva alana. Teravussügavuse saab määrata ava seadistamisega. Madal avaarv, näiteks f/2,8 annab madala teravussügavuse, mis viib fookuse objektile, samal ajal kui taust jääb fookusest välja.

Teine meetod, mida loodusfotograafid kasutavad, on kaamera paigutamine nii, et heledalt valgustatud objekti pildistatakse tumedal taustal. Hästivalgustatud objekti (näiteks heledas päevavalguses või täitevälgu kasutamisel) jäädvustamine põhjustab tumeda tausta alasäritust ja see kuvatakse peaaegu mustana. See efekt loob tumeda ja ühtlase tausta, tuues objekti esile.

Ent kui nii objekt kui ka taust on heledalt valgustatud, võib putuka eristamine ümbrusest olla keeruline. Mõni käepärane ese, näiteks objekti taha pandud paberitükk võib toimida kaasaskantava stuudiotaustana, seades putuka lihtsale taustale ümbrusest eraldi.

Putukad on sooja ilmaga liikuvamad: pildistage neid varahommikul või õhtul, kui on jahedam, siis liiguvad nad aeglasemalt. Sellise kellaaja valgus on ka palju ligitõmbavam.

© Kristina Kurtzke

D3S, AF-S VR Micro-Nikkor 105mm f/2.8G IF-ED, 1/1000 s, f/5,6, ISO 200, käsitsi, maatriksmõõtmine.

© Kristina Kurtzke

D3S, AF-S VR Micro-Nikkor 105mm f/2.8G IF-ED, 1/1000 s, f/5,6, ISO 200, käsitsi, maatriksmõõtmine. See on sama foto lillel olevast mesilasest mis vasakul, kuid kärbituna. Kaameras on küll suurepärane pilti täielikult komponeerida, kuid pidage meeles, et saate seda alati arvutis kärpida või katsetada muid võimalusi.

Nagu igasuguse pildistamise puhul, annab ka makropiltide juures lihtsuse säilitamine kõige dramaatilisemad ja kaunimad tulemused. Kannatlikkus ja püsivus tasuvad end ära. Hea teravussügavus ja objekti eraldamine on kaks punkti, mida suurepärase makropildistamise juures meeles hoida.