Nikon Imaging | Eesti | Europe

Reisides kuues suurlinnas, sh Jakartas, Tokyos ja Sao Paulos, dokumenteerib Kadir viise, kuidas riigid oma jäätmekäitlusega toime tulevad. Keskkonnaprobleemid on Kadirile hingelähedased olnud juba palju aastaid. Nikon toetab uhkusega tema jätkuvat uurimistööd sel olulisel teemal.

K. Mis inspireeris sind Nikoni eriprojekti jaoks ülemaailmsele prügiprobleemile keskenduma?

Kui töötasin oma eelmise projektiga, mis vaatles kliimamuutuse mõju, täpsemalt merepinna tõusu, tekitas minus äärmiselt suurt muret prügi hulk, mida väikesaartel ja randadel nägin. See tekitas minus soovi midagi ette võtta. 

Tänapäeval on meie üldine arusaam prügist selle tänavalt kottidesse kogumine, kuid me ei mõtle selle järgnevale teekonnale, töömahule ega pingutusele, mida sellest vabanemine nõuab. Mulle pakkus huvi mõte jälgida, mis meie prügiga toimub, uurida, kuidas seda käsitsetakse, valesti käsitsetakse või kuidas sellega üldse keegi ei tegele.

K. Miks sellele sinu arvates maailmas nii vähe mõeldakse?

Me pigem ei küsi, mida meie jäätmete või prügiga tehakse. Peaaegu kõike, mille ära viskame, saaks uuesti kasutada ja töödelda, ja kui vaadata üksnes seda hulka, mida me (eriti Lääne ühiskonnas) toodame, on asi hirmuäratav.

Mõnes linnas, kus käinud olen, pole prügiga tegelemiseks enam ruumi. Näiteks New Yorgis on prügimäed täis – seda tuleb eksportida. Probleem on ka Jakartas, kus pole sõna otseses mõttes enam tekkiva prügi käsitsemiseks ruumi ja seda püütakse maailma suurimasse prügilasse ikka veel lisada. Samas Tokyos – maailma suurimas linnas – läheb ringlusse peaaegu kõik ja meil on sellest palju õppida.

K. Miks valisid just need riigid?

Selle projekti oluline element oli prügi probleemi ülemaailmse vaatenurga jäädvustamine. Seetõttu Jakarta ja Tokyo Aasias, Sao Paulo ja New York Ameerikas, Lagos Aafrikas ja Amsterdam Euroopas.

On väga põnev ja hariv näha, kuidas olukord riigiti ja mandrite lõikes erineb. Pealegi aitab see panna kokku tervikliku loo. Näiteks New York toodab prügi rohkem kui ükski teine linn maailmas – kaks korda rohkem kui teisel kohal olev Mexico City. Samas ei tunta tarbimise pärast mingit muret ja prügi on hakatud eksportima, lastes sellega mujal tegeleda. Jaapan omakorda tuleb äärmiselt hästi toime oma väga piiratud ressursside taaskasutamisega ja on mitmes mõttes korrektse jäätmekäitluse teemal teistele linnadele tõeline eeskuju.

Selline haare oli ainus võimalus saavutada tasakaal püüdlustes tunnistada ülesannet ja püüda näidata lahendust, et inimesed tõepoolest prügi üle järele mõtlema hakkaksid.

K. Millised olid suuremad raskused, millega teel olles toime pidid tulema?

Ligipääs – pidin sageli ettevõtetega suhtlema ja neid veenma, et nad annaksid mulle juurdepääsu prügile ja näitaksid, kuidas seda töödeldakse. See muutus kiiresti keeruliseks, eriti juhul, kui ettevõte ei suutnud oma prügiga korralikult toime tulla. New York oli sellest vaatepunktist üsna keeruline, kuna seal on kogu jäätmekäitlus erakätes ja sellega on seotud hulganisti mitmesuguseid organisatsioone, mis peavad ligipääsuloa andma. Õnneks oli mul igas linnas mõni hea kohalik vahendaja/tootja, kes mulle selles asjas abiks oli.

Teine ülesanne oli visuaalselt õige tasakaalu leidmine. Prügi on prügi ja enamasti näeb see igal pool ühesugune välja. Seega, kuidas edastada projekti sõnumit, nii et kõik pildid oleksid sealjuures huvitavad ja erinevad? See nõudis palju mõttetööd. Olen kindel, et suutsin selle saavutada tänu iga linna eri isiksustele ja inimestele.

K. Kuidas sa taoliste projektide puhul taustatööd teed?

Enne projektiga alustamist sunnin end oma eesmärki üles kirjutama: mida tahan öelda, mis on minu sõnumid ja väljundid. Samuti pidin selle projekti puhul hoolikalt läbi mõtlema, milliseid linnu külastada ja kuidas neis liikuda. Enne võtete alustamist kulus taustatööle vähemalt kuus kuud; selle käigus pidin leidma igas linnas ka kohaliku vahendaja, kes aitaks mul ohutult ja kindlustundega ringi liikuda.

K. Millised tegurid mõjutasid sinu varustuse valikut?

Töökindlus – Nikoni seadmed pole mind kunagi alt vedanud. Tingimused olid üsna rasked, eriti väga niisketes paikades nagu Jakarta; mul oli vaja, et kaamerate korpused ja objektiivid vastu peaksid.

Pidin ka diskreetne olema. Ma ei kanna palju varustust kaasas – tavaliselt kahte kaamerakorpust ja kolme objektiivi. Nii oli mul võimalik tausta sulanduda, ilma et oleksin pidanud näiteks Lagose prügilas hunnikut professionaalse ilmega varustust kaasas vedama.

Minu eelistatud kaamera on D810; sellel on fantastilised videovõimalused ja 36 MP tähendab ka konkurentsitut pildikvaliteeti. Df on samuti kasulik, arvestades, kui kerge ja hästi transporditav see on. Kasutasin objektiive AF-S Zoom-Nikkor 17-35mm f/2.8D IF-ED, AF-S NIKKOR 35mm f/1.4G ja AF Nikkor 50mm f/1.8D.

K. Mis oli selle reisi kõige meeldejäävam/muljetavaldavam hetk?

See oli Lagoses. Peale selle, et mulle see linn väga meeldib, üllatas mind, et prügila oli suhteliselt hästi korraldatud. Ilma prügilas tegutsevate mitmesuguseid materjale sorteerivate kogukondadeta oleks see mõnevõrra apokalüptiline linn juba ammu omaenda prügisse uppunud.

Usun, et paljud meist loevad maailma prügiprobleemidest, kuid kui vaadata asja õigete piltide kaudu, saab probleemi ulatusest tõelise ettekujutuse.

K. Millist nõu fotograafidele annad?

Minu peamine nõuanne on säilitada uudishimu – kui soov asju uurida peaks kaduma, on keeruline oma tööd värske ja põnevana hoida.

Samuti leian, et väga tähtis on armastus reisimise vastu ja teadmine, millal on vaja toetust. Mul on olnud õnn külastada osasid maailma kõige põnevamaid linnu, kuid ma poleks saanud seda teha, kui mind poleks aidanud mu teel õiged kohalikud inimesed. Minu arvates on see sama tähtis kui õige varustus.

K. Mida tähendab sulle Nikoni saadikuna sellise projektiga töötamine?

On tõeline au jagada oma teadmisi ja kirge pildistamise vastu noorte põlvkondadega – ja Nikoni abi ning toega on see tõepoolest privileeg. See varustus on olnud mul karjääri igal sammul kaasas.

Selle projekti puhul loodan, et prügiprobleemist ja selle käsitsemisest teadlikkuse suurendamine paneb inimesed järele mõtlema ja hoolega kaalutlema, kuidas nad oma jäätmetest vabanevad. Peame mõistma, milline on meie tegevuste laiem mõju meie planeedi tulevikule.