Nikon Imaging | Eesti | Europe

Kirill Umrikhin

Sport ja seiklus

Kõlab klišeena, kuid sellistel fotoretkedel tuleb olla valmis ootamatusteks. Pildistasin ekstreemsporti, imelise tekstuuriga maastikke, külaelanike portreesid ja haruldasi loomi. Pidin ennustama, mis varustust ma igaks olukorraks vajan, et saaksin adapteeruda ja mööduvaid maagilisi hetki tabada.

Kirill Umrikhin reisib kaugetele Komandorisaartele, et teha nähtavaks vulkaaniliste maastike, haruldaste loomade ja ääretu ookeaniga kadunud maailma.




K: Miks valisite oma eriprojekti asukohaks Komandorisaared?

Mul on kaasasündinud seiklusjanu, seega teadsin unistuste projekti võimaluse avanemisel, et soovin külastada mõnda asustamata kohta, millest vähesed teavad või on külastanud. Minu meetod oli lihtne, avasin Google Mapsi ja uurisin satelliidipiltidelt kohti, millest ma kuulnudki polnud. Leidsin rühma puudeta, hõreda asustusega saari Beringi meres, umbes 100 km Kamtšatka poolsaarest idas, Venemaa Kaug-Idas – kadunud maailma, mis ootas avastamist.

Selle asukoha juures pakkusid mulle huvi kolm aspekti. Esiteks ajalugu – saared avastas komandör Vitus Bering, kelle laev hukkus asustamata Beringi saarel aastal 1741. Aastal 1825 viis Vene-Ameerika Kompanii saarele aleuudid, et arendada saarte hülgekaubandust. Praegu on saarte elanikkonnast kaks kolmandikku venelased, üks kolmandik aleuudid, kuid ainult kaks inimest saarel räägib veel mednõi aleuudi keelt. Teiseks huvitas mind elusloodus. Saared on elusloodusele pelgupaigaks ning seal elab palju haruldasi loomaliike, sh ligi 350 000 hüljest – üks viiendik kogu maailma hülgepopulatsioonist. Ning viimaseks seiklusspordi võimalused – keegi pole siin varem surfanud ega lohesurfanud, mis andis mulle võimaluse viia oma fotograafia ja seiklusjanu uuele tasemele ja pildistada midagi esmakordselt.

K: Kui põhjalikult tuli teil sellist reisi planeerida?

Kauge ja uurimata koha leidmine on tore, aga see tähendab, et saadaval on väga vähe teavet, seega oli planeerimine päris keeruline. Võtsin eelnevalt ühendust kohalike reisinõustajatega ja Komandorski looduskaitsealaga, et saada võimalikult palju teavet, kuid kõik, kellega rääkisin, ütlesid, et minu plaan on keeruline. Mõnda oleks see ehk heidutanud, aga mul tekkis veelgi suurem huvi seda kohta külastada! Komandorisaartest on minimaalselt pilte, seega polnud meil eriti aimu maastikust ega vete sobivusest purjejahile, millega plaanisime sinna sõita. Läksime mitmes mõttes tundmatusse, kuid me ei lasknud sel takistada ekspeditsiooni, et avastada saare rahvast, elusloodust ja maastikke.

Mul oli plaani elluviimiseks muidugi vaja laeva, seega võtsin ühendust ühe Kamtšatka kapteniga, kes oli saari juba neli korda külastanud. Ühe varasema reisi ajal purustas äärmuslik ilm tema ankru ning laeva, aga tal oli huvi uue uurimisretke vastu. Meeskonnas oli meid kokku seitse, kõik eelseisvast reisist põnevust (ning samavõrra hirmu) täis.

K: Milliste väljakutsetega pidite reisi vältel silmitsi seisma?

Komandorisaartel on aastas ainult 10 päeva päikesepaistet ning saari tabavad sageli metsikud tormid. Ilmastik on ka väga muutlik – ühel hetkel võite nautida päikesepaistet ning järgmisel tabab teid vihmavalang, seega ei teadnud me, mida kohalejõudes oodata. Ometi vedas meil reisi vältel hämmastavalt, kohalike sõnul oli see parim suvi, mida nad kunagi näinud olid.

Kuigi ilm oli enam-vähem meie poolel, tulid mängu teised ootamatumad väljakutsed. Elutingimused olid rasked – laevas oli äärmiselt külm ja enamik meist kannatasid reisil merehaigust. Teiseks probleemiks oli saare hämmastavale elusloodusele ligi pääsemine. Paadist pildistamine võib olla keerukas, kuna peab hoiduma varustust kahjustamast, samas hoidma kaamerat võimalikult paigal. Kõik sõltub ka loomast endast – ei saa planeerida, et hüljes vaataks sinu poole või et lind lendaks lähedalt mööda. Pildistamine vajas palju aega ja kannatlikkust ning vastupidavaid seadmeid, kuid mul on saadud piltide üle hea meel.

K: Milline oli teie reisi lemmikhetk?

See oli ilmselt hetk, kui sattusime vaalarühma peale. Ligi 20 vaala ujusid üheskoos meie all ja see oli tõeliselt uskumatu hetk. Järgnesin neile mõnda aega, olles relvastatud kaameraga Nikon D850, lootes tabada neid veest välja hüppamas, kuid kahjuks püsisid nad vee all. Vastupidiselt inimestele ei saa vaala paluda sinu jaoks hüpata, niisiis tuleb töötada sellega, mis on.

Teine fantastiline hetk oli hüljeste pildistamisel, kui ma (varustatuna kaameraga Nikon D850, veealuses ümbrises) koos nendega vette läksin. Neid oli minu ümber sadu – hirmutav, aga imeline kogemus!

K: Mida te projektist õppisite?

Kõlab klišeena, kuid sellistel fotoretkedel tuleb olla valmis ootamatusteks. Meil oli saartel viibimiseks piiratud aeg ja keskkond võib asjad keeruliseks ajada. Näiteks võttis meie laevareis aega kolm päeva, kuigi plaanisime selleks vaid ühe päeva, kuid selle aja vältel nägime vaalasid – mis muutis kogu reisi! Kuigi plaanisin sel reisil keskenduda ekstreemspordile ja surfile, sai sellest midagi nii palju enamat – vaade läbi objektiivi kadunud maailmale, mis on koduks hämmastavatele inimestele ja loomadele. Inimeste ja eluslooduse pildistamine avas mu silmad fotograafia tahkudele, millele ma polnud varem tähelepanu pööranud. Sooviksin minna tagasi ja jäädvustada veel pilte saarte ümber elavatest vaaladest.

K: Milliseid seadmeid te reisi vältel kasutasite?

Nikon D5Nikon D850 ja uus Z 7 peeglita süsteem andsid võimaluse pildistada sobiva kaamera korpusega mis tahes võtet või olukorda. Polnud üllatav, et mu ustav D5 oli äärmuslikeks lohesurfi võteteks täiuslik – minu arvates on see kaamera purunematu, 153 fookuspunkti ja 99 risttüüpi anduriga suudab see sammu pidada igasuguse pildistamiskiirusega.

Nikon D850 45,4 MP pildikvaliteet oli mu eelistus eluslooduse võteteks. Kasutasin veekindlat kaamera ümbrist, et jäädvustada loomade emotsioone ja üksikasju nii vee peal kui all. Pole palju sellist, mida see kaamera ei suudaks.

See oli mu esimene võimalus panna tõeliselt proovile uus peeglita Z 7 süsteem, ja ma pean ütlema, et tänu peegelkaameratele sarnanevale ergonoomikale oli selle kasutamine väga intuitiivne. See oli kerge, vaikne, ja pildikvaliteet oli tõsiselt muljetavaldav, nii väikeste detailide kui ka laiemate piltide tabamisel. Selle ISO-võimekus oli tegelikult sama hea kui Nikon D850-l, mida ma poleks uskunud! 

Objektiividest võtsin kaasa kalasilmad (AF Fisheye-Nikkor 16mm f/2.8D ja AF-S FISHEYE NIKKOR 8-15mm f/3.5-4.5E ED), suumid (AF-S NIKKOR 24-70mm f/2.8G ED ja AF-S NIKKOR 70-200mm f/2.8E FL ED VR) ja fikseeritud fookuskaugusega objektiivi (AF-S NIKKOR 35mm f/1.4G), ning samuti uue NIKKOR Z 24-70mm f/4 S objektiivi, mis oli suurepärane. Minu eelistatud objektiiv on aga alati AF-S NIKKOR 400mm f/2.8E FL ED VR, mis pole mind kunagi alt vedanud.

K: Mis nõu annaksite teistele fotograafidele, kes soovivad sarnast projekti ellu viia?

Edu saavutamiseks on oluline korralik planeerimine, ajastus ja varustus. Me valmistusime eelnevalt nii palju kui võimalik ja veendusime, et kaamerad ja objektiivid sobiksid igasugusteks ilmastikutingimusteks. Paindlikkus on samuti oluline – teil võib olla ettekujutus sellest, mida sooviksite näha, kuid nii tundmatus maailma paigas töötades dikteerivad teie reisi loodus ning loomastik – asute nende pinnal, seega peate ka nende tingimustel töötama.

K: Mida see teie jaoks tähendab, et saite Nikoniga sellise projekti ellu viia?

See oli minu jaoks unistuste reis ja mul oli suur au sellist võimalust saada kaubamärgilt, kes on minuga olnud kogu mu karjääri vältel. See lükkas mind mu piirideni, mitte ainult fotograafina, vaid ka reisijana, projektijuhina ning isegi sportlasena. Tänan ka oma meeskonnaliikmeid, kes muutsid selle kogemuse veel paremaks kui ma oleksin osanud loota – nende südikuse, kindlameelsuse ja kogemusteta oleks lugu hoopis teisiti läinud!



Saage tuttavaks teiste Nikoni saadikutega