Nikon Imaging | Eesti | Europe

Eluslooduse fotograafina soovis Vincent maailmaga jagada Tiibeti looduse ilu. Tema Nikoni eriprojekt viis teda kõige kaugematele ja puutumatutele Tiibeti aladele lootusega pildistada lumeleopardi – kurikuulsalt arga ning eraklikku looma.

K: Miks valisite oma eriprojekti jaoks Tiibeti?

Tiibet on koduks kõige metsikumale elusloodusele, aga väga vähesed inimesed nimetavad seda oma koduks. Olen lugenud väga palju raamatuid Tiibeti ja selle eluslooduse kohta, eriti Ameerika bioloogi George Schalleri, kes töötas Tiibeti platool 1970. ja 80.aastatel, teoseid.

Vaatamata Schalleri tööle on Tiibet üsna tundmatu, mis tähendab, et selle elusloodus on suuresti dokumenteerimata. Sealt leiab piirkonnale omaseid loomi, keda ei ela mitte kusagil mujal.

Ma tahtsin eriti jäädvustada ohustatud lumeleopardi ja tundmatuid olendeid, nagu Pallase kass.

K: Mis olid peamised raskused Tiibetis töötamisel?

Tiibet on äärmiselt raskesti ligipääsetav nii geopoliitilisest vaatenurgast kui ka praktiliste tingimuste pärast oma kõrguse tõttu. Kui soovid Tiibeti sarnasesse kohta reisida, siis on mõistlik teadlaste käest nõu küsida, et nad aitaks su teekonda plaanida. Tiibetis oli võimatu leida usaldusväärset kaarti, nii et pidin kasutama Google Earthi, et kindlaks määrata, kus ma olin ja kuhu mul oli vaja minna.

Ma arvan ka, et on väga oluline proovida reisida kellegagi koos. Kord reisisin ma inimesega, kellega me kohapeal kohtusime ja kes aitas mind igal võimalikul viisil – telefonilevi leidmisest kuni baaslaagri püstipanemiseni. Hiljuti naasesin ma Tiibetisse koos oma abilise ja ühe sõbraga ning need kaks lisapaari silmi olid hindamatud lumeleopardi leidmisel, kes end uskumatul moel varjab ning keda on mägesid läbi kammides raske märgata.

K: Mida sa Tiibetit külastades õppisid?

Ma õppisin palju iseenda kohta. Inimesel on loodusega väga kummaline suhe – meie vahel on suur lõhe. Projektide kallal töötades meeldib mulle minna ekstreemsustesse, et seda lõhe sulgeda. See ei ole lihtne ning tihti pelgan ma maastikku, kliimat ja isegi loomi. Aga oluline on see, et inimesed saavad aru, et nad ei ole maailmavalitsejad.

Ma hindan võimalust minna aeg-ajalt tagasi loodusesse ilma oma koduste mugavusteta ja kogeda nende olenditega samu tingimusi. Lõppkokkuvõttes oleme me kõik loomad.

K: Milline oli reisi kõige meeldejäävam hetk?

Mul oli uskumatult lähedane kokkusaamine ilusa lumeleopardiga. Ma leidsin ema beebiga ja veetsin nendega kaks päeva neid kivi tagant jälgides. Kõigepealt püüdis emaleopard jahtida sinilammast, mis on lumeleopardi peamine saak. Kui jaht ebaõnnestus, liikus ta kanjonile ja mul õnnestus talle järgneda.

Ma olin tast umbes 100 meetri kaugusel, mis oli nii uskumatu kui ka hirmutav. Siis ma märkasin, et ta avastas mu varju. Viskusin kohe maapinnale, tema tuli ligemale ja ligemale ning mina mõistsin, et ta võib mind iga hetk rünnata. Hetke pärast tõusin ma püsti, et näidata, et ma olen inimene aga mitte metsik jakk või potentsiaalne saak. Ta jooksis minema, aga üksteise vaatamine enne looma põgenemist oli uskumatu hetk. Ma olen lumeleopardide kohta palju lugenud, kuid ma pole kunagi kedagi taolist lugu rääkimas kuulnud. Nad teavad oma mägedest kõike – enamus ajast nad näevad sind, aga sina neid ei näe. Seekord nägime me üksteist.

K: Mis vaimustab sind lumeleopardide juures?

Mulle meeldib alati sattuda vastamisi suurte kiskjatega, nagu karud ja hundid, – näha enda ees hiiglasuuri ilusaid loomi on vapustav. See muutub veelgi põnevamaks, kui sellest saab väljakutse.

Ma olin Tiibetis käinud kolm korda enne, kui ma esimest korda lumeleopardi nägin. Ma loodan ühel päeval näha Siberi tiigrit – selle tööga ei tea sa kunagi, millega silmitsi seisad.

K: Millised teisi loomi loodad sa ühel päeval pildistada?

Pallase kass, mis on lumeleopardi ja metskassi ristand, lummab mind, kuna see on niivõrd tundmatu olend. Aga Tiibetis on palju ainulaadseid loomi, nagu antiloop, metseesel ja metsjakk. Tiibetis on üksnes 15 000 metsjakki – see on ohustatud liik.

K: Kuidas sa taolisi projekte plaanid?

Enne sellisesse loodusesse reisile minekut on uurimistöö hädavajalik. Ma loen nii palju raamatuid kui võimalik, aga selle ümbruse ja metsiku looduse kohta pole palju avaldatud – kuigi see on üks osa veetlusest, tähendab see siiski, et minu teadmistes olid täitmata lüngad, millega tuli tegeleda. Pallase kass on üks konkreetne liik, kelle kohta maailm teab väga vähe.

K: Millised tegurid mõjutavad sinu varustuse valikut?

Lumeleopardiga kohtumine on tohutu privileeg, nii et sa tahad endaga kaasa parimat kaamerat ja varustust. Sa pead kõike optimeerima, et kindlustada iga hetke jäädvustamine ning seetõttu väärtustan ma Nikon D5 ja D500 kvaliteeti ja usaldusväärsust.

Sa eeldad, et miinus 35 kraadi juures on pildistamisel ilm võtmefaktoriks, aga kogu minu kasutatud Nikoni varustus töötas selles kliimas laitmatult. Tiibetis olin teadlik, et ma liigun alati väljakutsuval maastikul, seega oli tähtis, et kaameramudelid oleksid väikesed ja kerged.

K: Millist nõu sa annaksid fotograafidele, kes otsivad võimalusi jäädvustada lumeleopardi taolisi tabamatuid loomi?

Peamine on loomade austamine ja mitte häirimine – nii sinu enda kui ka nende pärast. Nad võivad olla ohtlikud. Uuri oma objekti ja õpi nende harjumuste ja käitumise kohta. Mulle meeldib lugeda loomade kohta nii palju kui võimalik ja rääkida teiste fotograafide ning uurijatega ja õppida nende kogemustest.

Pildistamisel hoolitsen ma loomuliku valguse kasutamise eest minu enda kasuks. Samuti soovitan ma sundida end erinevaid pildiseeriaid tegema. Ära jää kogu aeg lootma ainult ühte tüüpi jäädvustuste peale.

K: Mida tähendab sulle võimalus olla Nikoni Euroopa saadik ja töötada taoliste projektidega?

Ma olen lojaalne Nikoni kasutaja ja olen Nikoni varustust kasutanud 12. eluaastast peale. Mul on selle kaubamärgiga suurepärane side ja ma olen uhke, et olen Nikoni Euroopa saadik. Fotograafina on see rahuldust pakkuv ja põnev, kui sulle antakse võimalus ning tuge taolise ambitsioonika projekti täideviimiseks.